Vaakumkaitselülitid kasutavad eranditult dokkimiskontakti meetodit. Pärast seda, kui liikuv kontakt puudutab statsionaarset kontakti, ei saa see enam edasi liikuda. Kontaktrõhu tagab iga pooluse kontakti survevedru (mõnikord nimetatakse seda ka sulgemispuhvervedruks). Nn kontaktlöök viitab kaugusele, mille jooksul kontaktvedru jätkab liikumist kuni kontaktkontakti kontakti lõpuni, st kontaktvedru survekauguseni. Seetõttu tuntakse seda ka kui survetakti.
Kontaktkäigul on kaks funktsiooni: esiteks surub see kokku kontaktvedru ja annab kontaktkontaktile kontaktsurve; Teine eesmärk on tagada, et teatud kontaktrõhk säiliks ka pärast töötamise ajal kulumist, tagades usaldusväärse kontakti. Üldine kontaktkäik võib olla umbes 20% kuni 30% avanemiskaugusest ja 10 kV vaakumkaitselüliti on umbes 3-4 mm. [3]
Vaakumkaitselüliti tegelikus struktuuris on kontakti sulgemisvedru konstrueeritud nii, et sellel oleks märkimisväärne eelsurvejõud isegi avatud asendis. Selle eesmärk on tagada, et sulgemisprotsessi ajal, kui liikuv kontakt ei ole veel statsionaarset kontakti puudutanud ja toimub eelnev rike, on liikuval kontaktil märkimisväärne jõud elektrilisele jõule vastu seista ega taandu tagurpidi; Kokkupuute hetkel tõuseb kontaktrõhk ootamatult eelrõhu väärtuseni, et vältida sulgemispõrget, mis on piisav elektrilise tõukejõu vastu seismiseks ja hea kontakti algseisundi tagamiseks; Kontaktkäigu edenedes kontaktide vaheline kontaktrõhk järk-järgult suureneb ja kontaktkäigu lõpus jõuab kontaktrõhk arvutusliku väärtuseni. Kontaktlöök ei sisalda sulgurvedru eelsurvevahemikku, tegelikult on see sulgurvedru teine survekäik.
